Eesti mängud
Eesti mängud olid kahel aastal (1934 ja 1939) Tallinnas toimunud võimlemis- ja spordiüritused, mida korraldas Eesti Spordi Keskliit[1].
Esimesed mängud peeti 15.–17. juunini 1934[viide?]. Esimeste mängude korralduskomisjoni[küsitav] esimees oli Leopold Tõnson[1]. Esimestel mängudel olid kavas nt kergejõustiku-, ujumis-, jalgratta-, tennise-, jalgpalli- ja pesapallivõistlused[1]. Esimestel mängudel osales u 5600 osavõtjat, teistel mängudel 6000.
Mängudele pääsejad selgitati välja maakondades toimunud kohalikel võistlustel[1].
I Eesti Mängude kavas oli 100 meetri jooks, 110 meetri tõkkejooks, 200 meetri jooks, 400 meetri jooks, 800 meetri jooks, 1500 meetri jooks, 5000 meetri jooks, 15 000 meetri maanteejooks, kaugushüpe, kõrgushüpe, teivashüpe, kuulitõuge, kettaheide, odavise, 100 meetri vabaujumine, 200 meetri rinnuliujumine, 400 meetri vabaujumine, 1500 meetri ujumine, 100 meetri vabaujumine naistele, 100 meetri seliliujumine naistele, 400 meetri vabaujumine naistele, 200 meetri rinnuliujumine naistele, rattasõit 30 kilomeetrit, jalgpall. Võitis Tallinna võistkond[2].
16., 17. ja 18. juunil 1939 toimunud II Eesti Mängude aupatroon oli Eesti president Konstantin Päts[3] ja peakomitee esimees riigisekretär Karl Terras[4]. Mängude kavas oli avamine Sõjavägede Ülemjuhataja Johan Laidoneri poolt, poeglaste mass-esinemine võimlemises, 100 m jooks, teivashüpe, kuulitõuge, 5000 m jooks, kaugushüpe, ujumine, korvpall, võrkpall, maadlus, tõstmine, poks, tennis, vehklemine, veeremänguvõistlused, jalgrattavõistlused 500 m ja 50 km, 110 m tõkkejooks, jalgpall, tütarlaste mass-esinemine võimlemises, purjejahispordi demonstratsioon, naisvalikrühmade esinemine võimlemises, defileerimine presidendile ja aukülaliste ees Kadrioru lossi esisel, presidendi kõne, pendelteatejooks, meeste mass-esinemine võimlemises, naiste mass-esinemine võimlemises, naiste valikrühmade esinemine võimlemises, 1500 m lõppjooks, 4x100 m teatejooks, rahvatantsu ettekanded, Peaminister Kaarel Eenpalu kõne, hümn ja lipu langetamine[5]. Mänge lõpetades palus Kaarel Eenpalu rahvariide ja rahvatantsude ala harrastajail viimistleda seda ala peensuseni, et kõik kihelkonnad, meie muud ajaloolised üksused ja piirkonnad ilmuksid III Eesti Mängudele oma erivärvilises riietuses, sest selles on ilu, südant ja hinge[6].
II Eesti Mängude raames toimus 1940. aasta suveolümpiamängudeks valmistumise märgiks olümpiaaladel Eesti Olümpia[7].
10% II Eesti Mängude piletite sissetulekust annetati tulekahjude ohvritele[8].
Eesti mängud on tagantjärele osaliselt nimetatud I ja II üldtantsupeoks. I Eesti Mängude lõpetamise eel, 17. juunil 1934, esinesid pärast läti võimlejaid ja enne Johan Laidoneri kõnet rahvatantsijad kolme tantsuga[9]. Ka II Eesti mängude lõpetamise eel, 18. juunil 1939, 4x100 meetri teatejooksu ja Kaarel Eenpalu kõne vahel, tulid Tallinna garnisoni orkestri ja lõõtspillimängijate mängitud Kungla rahva saatel Kadrioru staadionile rahvatantsijad ja võis näha, kui ilusaid rahvariideid meil nüüd valmistatakse, kuna need olid eelmiste mängudega võrreldes paremateks ja stiilipuhtamateks muutunud[3].
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 EE 12. köide, 2003: 78.
- ↑ Eesti suurmängud. Rahvaleht, 18. juuni 1934, nr. 70, lk. 6.
- ↑ 3,0 3,1 "Eesti olümpia" lipp keerati rulli. Rahvaleht, 19. juuni 1939, nr. 142, lk. 5.
- ↑ 2. Eesti Mängude juhid. Rahvaleht, 16. juuni 1939, nr. 140, lk. 7.
- ↑ Mida näeme Eesti Mängudel. Rahvaleht, 16. juuni 1939, nr. 140, lk. 6.
- ↑ "Eesti olümpia"... Rahvaleht, 19. juuni 1939, nr. 142, lk. 6.
- ↑ 2. Eesti mängudelt Helsingi olümpiale. Rahvaleht, 19. juuni 1939, nr. 142, lk. 6.
- ↑ Teised Eesti Mängud. Rahvaleht, 16. juuni 1939, nr. 140, lk. 2.
- ↑ Mäng lõppenud on. Rahvaleht, 18. juuni 1934, nr. 70, lk. 1.